Eesti Teatri Festival DRAAMA 2021
Draama festivali blogi peavad neli Tartu Ülikooli tudengit: teatriteaduse magistrandid Karin Allik ja Hanna Marrandi, teatriteaduse bakalaureusetudeng Karmen Juhkam ning üldkeeleteaduse magistrant Saara Liis Jõerand. Igal festivalipäeval ilmub blogis üks või mitu peegeldust toimunud etendustest ja metaprogrammi üritustest. Lähtudes festivaliaegsest loomingulisest meeleolust, ei järgi kõik siinsed postitused tavapärase arvustuse formaati, vaid lasevad fantaasial lennata ja katsetavad eri vormidega. Ühtlasi tasub jälgida ka Draama festivali Facebooki ja Instagrami, kus ilmuvad bloginaiskonna tehtud videointervjuud ja visuaalset laadi peegeldused.

13.09.2021
MILLEKS MEILE DRAAMA?
Foto: Kanuti Gildi SAAL

Autor: Karin Allik

Festivali kodulehel plingib erepunasel taustal lause: „Festival Draama 2021 on mõttekoht.“ Tihtipeale kasutatakse sõna „mõttekoht“ situatsioonides, kus tuleb veel kaaluda plusse ja miinuseid, kus otsused on langetamata ja õhus hõljub lõpetamatuse hõngu. Samas võib sellele sõnale läheneda ka otsekohesemalt: „mõttekoht“ kui füüsiline koht, kus mõeldakse, kus on mõte või mitu. Draama festival seostub mõlemat tüüpi mõttekohaga.

Mõttekoht kui lõpetamatus ei tähista festivali puhul tingimata poolikust, pigem avatust muutustele, uuendustele. Kui teisipäevasel EETEALi konverentsil ütles Taavet Jansen oma ettekandes, et sõnateater on justkui valmis saanud ja uuendusvõimalused ammendanud (nagu ka kantrimuusika), siis Draama festival valmis ei ole. Võrreldes eelmise aastaga, vahetus sedapuhku jälle festivaliprogrammi koostamise printsiip – Tartu teatrite asemel kutsusid külalisi nüüd hoopis festivali loomenõukogu liikmed. Koostamispõhimõte on seega viimasel ajal iga Draamaga mõnevõrra muutunud, täiuslikku-lõplikku varianti pole leitud.

Metaprogramm moodustus aga nii nagu mullugi. Jätkati tänuväärset traditsiooni pidada vestlusringi iga festivalilavastuse teemal ning arutleda ka laiemate teatrimaastikku puudutavate küsimuste üle: nimelt küsiti, miks on Eestile vaja mitut teatrikooli ja milleks meile üldse (teatri)festivalid. Nõnda muudab metaprogramm Draama mõttekohaks selle sõna teises tähenduses. Tekib füüsiline koht, kus mõtted kohtuvad, põrkuvad ja uusi järeldusi sünnitavad.

See mõttekoht on kahtlemata vajalik, sest nagu viitas ka Kanuti Gildi SAALi ja Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud arutelus pealkirjaga „Milleks meile festivalid?“, siis jäävad tegijad ja publik muul ajal väga harva pärast etendust teatrisse, et rääkida, mida äsja tehti, nähti ja kogeti. Loojate ja kogejate vahetutest kohtumistest jääb puudu eriti suurtes teatrites, loojad püsivad müstifitseerituna ja kogejad anonüümsena. Festivali metasündmused siiski võimaldavad tuua kaks poolt kokku ja rääkida omavahel kui inimene inimesega, kuigi tõsi – liigne aukartus näitlejate ja lavastajate ees vajab veel Eesti publiku seas ületamist, et vestlusringid mitmehäälsemaks muutuksid.

Küllap aitab festivalimeeleolu seda aukartust siiski vähehaaval kergendada, kui eelmise etenduse tegijad koos festivalipublikuga järgmise etenduse saalis istuvad, kohvikusabas ootavad või ukse ees suitsu teevad. Nii selgub publikule, et näitleja elus on ka olme, et lavastaja päev on ka argipäev. Ja mis peamine – hakkab tunduma, et tegelikult võib neile ausalt ära rääkida, mis mõtteid-tundeid etendus tekitas või kas üldse tekitas. Ei ole ju väga palju (teatri)kunstnikke, kes ei tahaks oma publikult tagasisidet saada.

Omamoodi tagasisidet annab samas ka asjaolu, et festivalietendused müüdi suuresti välja – Tartu publik tundis programmi kuulunud lavastuste vastu ilmselgelt huvi. Seejuures kinnitas ka Draama juht Hedi-Liis Toome festivalideteemalises arutelus, et teebki festivali eelkõige Tartu publiku jaoks, kes ei jõuaks muidu mööda etendusi igal pool ringi rännata. Ehkki distantsid Eesti linnade (ja külade) vahel ei ole ületamatult pikad, siis väljaspool kodukohta autota teatrisse minek võib parajalt peavalu tekitada küll, osutas Toome.

Kuivõrd suur osa festivalilavastusi olid sündinud erinevates black box’ides üle Eesti, siis ei tundunud nende ajutine kolimine sarnase moega Sadamateatrisse, Tartu Uude Teatrisse või ERMi teatrisaali ka kvaliteeti langetavat. Samamoodi mõjus loomulikuna Draamateatri suure saali lavastuste toomine Vanemuise suurde majja, kus teosed said mõnevõrra avarust juurdegi.

Probleemsemaks mängukohaks kujunes aga ajutine teatrisaal ERMi sillaalal – ühelt poolt vajanuks publik rohkem ruumi, teisalt ei klappinud kumbki seal etendunud lavastus ruumiga päris hästi. Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“ (lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits) suurejooneline lavakujundus vajanuks enda ümber rohkem õhku, et tema tõeline võimsus esile pääseks. Hiiglaslikud valged seinad, perspektiivi- ja peegeldusmängud pakkusid visuaalset elamust praegugi, ent näisid ajutises teatrisaalis kuidagi kokkusurutud.

Saueaugu Teatritalu „Kadunud koduga“ (lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, kunstnik Jaan Toomik) oli lugu vastupidine: ruumi jäi hoopis üle. Olles Saueaugul lavastatud võrdlemisi kammerlikult ja endise laudahoone maalähedasele aurale toetudes, valgus teos ja selle atmosfäär nüüd suures mustas saalis laiali. Ka ei mõjunud pärimuslikud-müstilised käigud „Kadunud kodus“ sedapuhku veenvana, keskkond tundus selleks liiga tänapäevaselt steriilne ja tehislik. Idee tuua unenäoline suvelavastus teisest Eesti otsast Tartu publikule kätte ja tõsta esile uut kodumaist dramaturgiat on muidugi kena, aga tulemus paneb paratamatult mõtlema, et oleksin parema meelega Saueaugule sõitnud.

Mis puutub veel festivali korraldamisse just kohaliku publiku jaoks, siis ei tahaks lõpuks mainimata jätta ka etenduskunstiteoste tähtsust festivali programmis. Tartu teatrimaastik võib ju üsna mitmekülgne olla, ent etenduskunstisfäär püsib veel pigem hõre. Parafraseerides SAAL Biennaali kunstilist juhti Annika Üprust, pakub festival aga avatumat ja sõbralikumat keskkonda tundmatuga kohtumiseks, uut laadi teatri ja/või etenduskunsti avastamiseks. Nõnda on ka Draama festival sobiv paik etenduskunstihuviliste (ja -tegijate) juurde kasvatamiseks.

Festivalil etendunud Kanuti Gildi SAALi „Planet Alexithymia“ (autor Karl Saks) ja „Gangstarap“ (autorid Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov) võivad meeldida või mitte, ajada hulluks või haarata kaasa, aga publiku kogemuste pagasit rikastavad nad igal juhul. Nad olid programmi valitud täpselt sama palju teatrivaatajatele mõeldes kui näiteks meelelahutuslik ja piletidefitsiiti tekitav „Lehman Brothers“ (lavastaja Hendrik Toompere jr). Ning eelkõige läbimõeldud valikute eest tulebki seekordseid korraldajaid tänada.

Aitäh ja kohtumiseni tundmatuga, Draama festival!

12.09.2021
Dialoogarvustus: Luule dramaturgia sees on tarretis
Foto: Herkko Labi

Karin Allik ja Hanna Marrandi lavastusest “Sa oled täna ilusam kui homme”

Karin: Kuna sina käisid täna vaatamas ja mina käisin eile, siis alusta sina peegeldusega, kuidas sa ennast peale etendust tundsid.
Hanna: Ütleksin, et segaduses. Sain poole etenduse pealt aru, et ma ikkagi eelistan narratiivset teatrit. Nii “Pigem ei” kui “Sa oled täna ilusam kui homme” on hästi palju kajastamist leidnud lavastused, seetõttu läksin vaatama eelduste või ootustega, aga minu puhul need täielikult ei täitunud. Lisaks häirisid mind igasugu proosalised põhjused - kui lavastuse sõnavara kasutada - oli liiga palav, õhku polnud ja kõht oli tühi.
Karin: Ma küsin siis kohe ära: kas sinu ootused üldse kunagi on täitunud, kui oled läinud ootustega teatrisse? Kui teised inimesed on seadnud mõne lavastuse jaoks n-ö kõrge lati.
Hanna: Ma arvan, et kunagi ikka on. Võib-olla teiste poolt mulle pähe pandud ootused mitte, aga kui ma tean mõne teatri keelt paremini, kui ma tean Lauri Lagle keelt, siis ma oskan oodata, et ma saan hea asja, ja ma tavaliselt ka saan hea asja. Aga ma pole ilmselt Lagle asju veel nii palju näinud, et oleksin endale mingi pildi kokku pannud.
Karin: Ma siis vastandun natuke, sest kui ma tulin eile etenduselt ära, olin ma vaimustuses. Või vaimustus on isegi liiga lihtsakoeline sõna selle jaoks… ma olin kuidagi tõstetud.
Hanna: Ekstaasis?
Karin: Võib-olla ka ekstaasis, aga ma lihtsalt tundsin, et mul oli seda tol hetkel vaja. See oli minu jaoks energialaeng ja ma läksingi ülejäänud õhtusse uue energiaga. See oli hästi vaimustav tunne, sest enne ma olin olnud väsinud ja paljudest asjadest tüdinud.
Hanna: Kas see oli sinu lemmiketendus Draamal?
Karin: Jaa, siiani küll! Mul on veel üks etendus jäänud. Ma arvan, et üks suur põhjus, miks mul etenduse lõppedes oli selline tõstetud tunne, oli lõpustseen, kus enam ei öeldud midagi. Kuigi ka ülejäänud etendus oli minu jaoks nauditav. Lõpustseen oli lihtsalt nii ilus, intensiivselt ilus, et ma sain aru, et ma tahaksin seal laval olla. Mitte sellepärast, et ma tahaksin olla näitleja või et ma tahaksin esineda, ennast näidata, vaid sellepärast, et ma tahaksin olla selles hetkes. Publikus olles ma olen ka selles hetkes, aga ma tahaksin sinna sügavamale sisse saada.
Hanna: Sa tahaksid olla ümbritsetud sellest hetkest.
Karin: Jah, ma tahaksin olla ümbritsetud, sest kui ma istun oma neljandas reas, siis ma näen paratamatult inimesi enda ees ja ma näen, et ma vaatan seda kõrvalt. Aga ma tõesti tundsin, et ma tahaksin olla selle ees, ja ma arvan, et see on enam-vähem ülim tunne, mis saab teatris juhtuda. See on nii intensiivne, et sellist hetke argielus ei leia.
Hanna: Jaa, sellega ma olen nõus, mulle ka lõpp meeldis. See oli teraapiline ja mingis mõttes ülejäänud lavastusega kontrastne. Kui muidu oli lavastus jutust küllastunud, siis lõpp oli just teistpidi vaikne ja visuaalselt mõjuv. Minu jaoks seostusid need langevad kangad Renate Keerdi lavastustega. Temal on alati suured kangamassiivid ja pühalikud lõpuhetked. Karin: Mulle tundub, et Laglel on ka tegelikult. Ma ei mäleta kõikide lavastuste lõpustseene, aga ma olen sama tundega lahkunud mitmelt tema lavastuse etenduselt. Kui ma esimest korda nägin näiteks “Paradiisi”, siis ma tundsin täpselt samamoodi. Ma läksin seda hiljem uuesti vaatama, sest ma tahtsin uuesti saada sama energialaengut.
Hanna: See on ikkagi see poeetilisus, millest Epner kavalehel kirjutas.
Karin: Jah, see on see, millest Lagle puhul on palju räägitud. Ma ei tea, kes selle esimesena ära sõnastas, võib-olla see oli tema ise. Lagle lavastuste põhimõte ongi selles, et alustada argisusest ja jõuda abstraktse kujundi või olukorrani, mis lihtsalt tõstab vaataja toolilt üles. Kuigi poeetilisus on tegelikult ka argisuses olemas.

Tunde võit tähenduse üle

Hanna: See on huvitav, et mul on just paaril viimasel paaril päeval olnud sõbraga pikad arutelud selle üle, et kas kunst peab olema minu jaoks arusaadav selleks, et ma võtaksin seda kunstina. Minu väide on olnud, et peab, sest kunst ei mõjuta mind, kui ma ei saa sellest aru või ei oska seda tõlgendada. Minu arust on juba meie eriala algpunkt, see et sa saad tõlgendada seda, mida sa näed või koged. See on see, mida me üritame teha. Aga nüüd ma tundsin, et lavastuse lõpustseen ikkagi mõjus mulle ja andis emotsionaalselt hea tunde, mida ma ülejäänud lavastusest ei saanud. Seega võib-olla ikkagi ei pea hea tunde tekkimiseks kõigest aru saama.
Karin: Kas sa tahad öelda, et sa üritad alati teatris tähendusi mõista?
Hanna: Kas just alati, aga ma üritan juba alateadlikult asju mõista ja mind ajab närvi, kui ma ei saa aru. Näiteks abstraktne kunst võib olla küll kunst, aga ma ei ütleks, et ma sellist kunsti alati tingimata naudin.
Karin: Ma saan sellest aru, sest ma olen ka hästi palju läinud teatrisse selle eeldusega, et siin on Tähendus. Ma pean sellest aru saama. (rõhutatult)
Hanna: See on sama asi, mida sa lavastusejärgses vestlusringis luule kohta ütlesid?
Karin: Põhimõtteliselt küll. Ütlesin, et mul ei ole kunagi luulega lähedast suhet olnud ja võib-olla see on ka osalt selle tõttu, et ma ei ole osanud luulet lugeda nii, et selle väärtus päriselt esile tõuseks. Ma olen alati üritanud tähendust välja uurida, metafoore otsida ja kogu aeg ridade vahelt lugeda, kuigi ilmselgelt kõikides luuletustes ei olegi midagi ridade vahele peidetud. Joosep Susi Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekannet kuulates jõudis mulle kohale, et luule on juba iseenesest performatiivne. Selle eesmärk on mõjuda, mitte tingimata tähendusi edastada. Luule on enesele viitav. Joosep tõi ettekandes välja lihtsa, aga geniaalse tähelepaneku: kuna luuleread on üksteisest eristatud ja enter võib olla pealtnäha suvalises kohas, siis juhib luuletus kogu aeg endale tähelepanu. Seda ei saa lugeda sujuvalt, vaid sa pead lugemisprotsessi katkestama, et liikuda järgmisele reale. See oli nüüd kõrvalepõige, aga mulle tundub, et selle lavastuse kaudu ma sain aru, mida see tähendab, et luule on meeleolu või tunde kehtestaja, mitte tingimata tähenduste edastaja. See oli vau-elamus. See lavastus kogu oma loomulikkusega ja luule integreerimisega tavalisse kõnesse tegi mulle selgeks, mis on luule tegelik väärtus. Luule on kontsentratsioon mingisugusest tundest. Kui tahad midagi kõige täpsemini öelda, siis vahel luule ongi kõige kasulikum viis. Halb luule mitte tingimata, aga kui luuletaja on olnud andekas, siis küll.
Hanna: Aga mis on halb luule?
Karin: Ma seda ausalt öeldes ei tea, kuidas halba luulet identifitseerida. Ma olen selle jaoks liiga vähe luulet lugenud, et hinnata. Võib-olla liiga klišeelik luule on minu jaoks halb.
Hanna: Ma ütleksin, et kujundiliselt liiga lihtne luule, kui see ei ole tahtlik võte. Lakooniline luule, kui luuletaja pole seda ise teadvustanud, vaid on lihtsalt kirjutanud.
Karin: Jah, kui luuletaja ei küündi nutikamate kujunditeni.
Hanna: Mul on luulega selline suhe, et ma loen pigem vähe, aga mul on mingid kindlad autorid, kes mulle meeldivad: Kristiina Ehin, Artur Alliksaar on head. Aga kui ma tahan midagi endast “välja saada”, siis luulevormis on seda sageli kõige lihtsam teha. Proosat või vaba mõttelendu kirjutan ma harvem, aga luule tuleb loomulikult, eriti kui on hästi rasked hetked. Mul on hea meel, kui ma olen midagi suutnud väljendada ja see tundub paberile kirja saanuna ka mõistlik. See on minu jaoks tunnete väljendamise viis. Võib-olla see ei ole hea, et ma kirjutan rohkem luulet, kui ma loen.
Karin: Kui sa oleksid avaldav luuletaja, siis see oleks võib-olla kehv, aga kui sa kirjutad enda jaoks ja tunned, et need luuletused on sinu jaoks täpsed, siis ma arvan, et sellest ei ole midagi.

Päris-päris ja mängult päris

Karin: Kui sa mainisid sõna “loomulik”, siis ma tahtsin ka rääkida loomulikkusest, aga võib-olla teise nurga alt. Eilsel etendusel mõtlesin ma uuesti ühe mõtte peale, mis torkas mulle pähe “Haige mägra” etendusel, mida ma ka väga nautisin. See on tegelikult nii banaalne mõte ja see on ilmselge, aga et ma selle enda jaoks ära sõnastasin, siis olin sellest vaimustuses. See mõte oli selline, et see, mis elus on kõige lihtsam, on laval kõige raskem - ehk siis lihtsalt loomulik, siiras olemine. Et need, keda publik laval näeb, tunduksid päris inimestena, kes lihtsalt räägivad seda, mis neile pähe tuleb. Kõik on loomulik ja spontaanne. Vestlus laval kõlab sellisena, et see võiks päriselt toimuda. Mitte liiga puhastatuna või lavastatuna.
Hanna: Võib-olla aitas sellele kaasa ka see, et näitlejad kasutasid laval enda päris nimesid.
Karin: Jaa, aga nad mängivad siiski algusest peale nii, et publik saab aru, et nad pole laval iseendana. Kui nad hakkavadki rääkima doktorist ja santehnikust, siis nende tausta tundes on teada, et need pole päriselt nende ametid.
Hanna: Aga kas sulle jäi mulje, et nad kehastavadki doktorit ja santehnikut? Mulle tundus, et see oli veel topeltmäng, üks teine kiht seal peal.
Karin: Jah, see oli mäng mängus. Keegi teine ütleb teise näitleja kohta välja, et see inimene on nüüd santehnik ja teine on doktor. See, kellele viidati, kohmetub korraks ja annab märku, et tuleb nüüd mängu sisse. Ta ei tule kohe kaasa, vaid seal on mingisugune markeering ja siis ta tuleb kaasa. Ja rolli loomiseks ei ole mingeid muid väljendusvahendeid peale sõnade sisu ja tähenduse. Mitte isegi see, et nad üritaksid oma teksti öelda nagu doktor või santehnik, vaid lihtsalt sõna “santehnik” juba ütleb publikule selle sisu ära.
Hanna: Vaataja teab, mis see tähendab, kui keegi on santehnik. Mulle tundub, et see ausus tuleb eriti esile rollide puhul, mis ei olegi päris rollid. Kui selle lavastuse rollid oleksid olnud rohkem piiritletud või neile oleks rohkem tausta antud, siis oleks olnud keerulisem. Vahetus sai just võimalikuks tänu sellele, et nad kehastasid midagi vahepealset. Näitlejad ei olnud nemad ise, aga ei kehastanud otseselt ka mingit rolli. Nad justkui ei võtnudki laval näitleja positisiooni.
Karin: See on ka teema, mis mind huvitab teatriteaduses. Jõudsin oma bakatööga arusaamale, et näitleja või ükskõik, kes on laval, on alati rollis. Rolli tähendus on lihtsalt väga lai. See ei piirdu fiktsionaalse tegelase kehastamisega, kuigi neid sageli võrdsustatakse. Kui näitleja tuleb lavale oma nime all, siis see pole tegelikult ilmselgelt tema ise. Selles lavastuses oli mäng mängus see, mis asja naljakaks tegi.
Hanna: Mina ei kasutaks ilmselt kirjeldamisel esimesena sõna “naljakas”, aga…
Karin: Jaa, aga seal oli väga palju huumorit. Keegi ei teinudki surmtõsiselt nalja, vaid kogu aeg oli kerge eneseiroonia. Teised näitlejad irvitasid samal ajal kõrval ja seetõttu oli see nii soe, siiras ja loomulik.
Hanna: Kuigi see on nüüd natuke vastuoluline, siis ma tahaks öelda, et seal ikkagi oli ka mäng publikuga, sest publik ei saa aru, kui palju lavastusest on päris-päris ja kui palju mängult päris. See tekitas segadust, aga samas on ka väga hea näitlemise tunnus. Ma tahaks veel Von Krahli trupi puhul mainida, et nende lavaline enesekindlus on ikka hoopis teine tera, kui mõne teise Draamal nähtud trupi puhul. Aga miks see on nii? Eesti näitlejatel on ikkagi enam-vähem sama taust ja sarnane haridus.
Karin: Aga inimesed on juba sünnipäraselt erinevad.
Hanna: Ma arvan, et enesekindluse annab ka see, et nad on saanud väljastpoolt nii palju tunnustust.
Karin: Mnjaa. Kas sul on mingeid kokkuvõtvaid tähelepanekuid?
Hanna: Mul on hea meel, et etenduse lõpus oli vestlusring, see aitas seda kõike natuke avada. Näitlejate ansamblimäng oli väga tugev osa lavastusest. Ja kuigi ma ei saanud luule funktsioonist lõplikult aru - võib-olla peaks teist korda vaatama! - on mul ikkagi hea meel, et luule oli üheks lavastuse meediumiks valitud, sest loodetavasti sellel on ka natuke ärgitav mõju. Kui see lavastus mõjutab vaatajaid, siis äkki tõuseb selle abil ka luule populaarsus.
Karin: Minu kokkuvõttev tähelepanek on sarnane sellega, mida Joosep Susi vestlusringis ütles. Lavastuses on kaks kihistust, millesse vaataja sukeldub. Ühelt poolt lavastuse aegruum ja selle sees ka luule aegruum. On tervikdramaturgia ja selle sees on veel luule. Mulle meeldis see, mis Kai Valtna ühel päeval loengus ütles, et dramaturgia ei ole nagu mahl, vaid on siirup. Sellest lähtuvalt on luule dramaturgia sees tarretis.
Hanna: Ilus.
Karin: Lõpetame siin.


Laval: Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Lavastaja ja kunstnik: Lauri Lagle
Helikujundaja: Jakob Juhkam
Valguskunstnik: Siim Reisipass
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Helitehnik: Jürgen Reismaa
Valgustehnik: Mihhail Makošin
Rekvisiitor: Kristiina Praks
Graafiline disainer: Allan Appelberg
Fotograaf: Herkko Labi

Esietendus 12. septembril 2020 Sakala 3 teatrimajas

12.09.2021
Kodutee mõttekillud “Kadunud kodust”
Foto: Saueaugu Teatritalu


Autor: Karmen Juhkam

* Kodu on kellegi püsiv elupaik (korter, majapidamine vms) sisustuse ja muu varaga, sageli kaasa arvatud ka seal elav perekond või omaksed. Vähemalt nii väidab eesti keele seletav sõnaraamat. Aga mis juhtub siis, kui kodu on hoopis tunne? Või mälestus? Kindlasti on kodu keerulisem kui postiaadress ja võtmed. See on oma kultuuri, oma väikese ökosüsteemi loomine. Just loomine, aktiivne tegu, mitte juhuslik leidmine.

* Mis saab siis, kui ma tahan kodust ära minna? Nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes pole võimalik kogu aeg samas kohas olla. Alati peab kuhugi ära minema, kas siis sunniviisiliselt või vajaduspõhiselt, vahel ka omal tahtel. Omal tahtel äraigatsejad on justkui postiaadressiga kodutud. Soov tagasi tulla ja igatsus teevadki kodust kodu. Nemad tahavad kuhugi nimeta, veel tundmata kohta. Sulada üheks liiva ja rannaga ja ära hajuda.

* Kuidas saab kodu olla kuskil, kus pole käinud ja kas siis on üldse võimalik sinna jõuda? Siis tundub tegemist olevat juba mingi algkoduga, kuhu saabki ainult igatseda. Muidugi saaks tegemist olla ka nostalgilise mälestusega lapsepõlvekodust, armsast aiaäärsest tänavast, aga seda ei saa jagada, kellegagi koos luua. See saabki olla ainult helge mälestus või paremal juhul eeskuju.

* Võiks ka ju olla kodus iseeneses. See tundub juba võõram igatsus. Eesti kultuuriruumis on kodu enamasti palju maisem ja alati pigem maal kui paneelmajas. Kas tuleb võõristus paneelmajade vastu nende seosest okupatsiooniajaga või lihtsalt nende näotusest? Ilmselt laieneb see võõristus ka uuselamurajoonidele. Kodus on ju ikka lilled, heinamaa, päikesepaiste, mitte bussipeatused, parklad ja valgusreostus. Lapsed kasvavad tolmustel teedel rattaga sõites, mitte ostukärudes. Muidugi võib ka sellest kõigest saada peagi ainult mälestus.

Lisalugemisi/-kuulamisi koduteemadel mõtisklemiseks:

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodud“, Keel ja Kirjandus nr 10, 2104 (http://kjk.eki.ee/pdf/LLuks10_14.pdf)
Joonas Hellermaa „Kodu“, Ööülikool 29.09.2018 (https://vikerraadio.err.ee/861704/ooulikool-kultuuriajakirjanik-joonas-hellerma-kodu)


Laval: Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater), Külli Teetamm (Tallinna Linnateater), Meelis Rämmeld (Endla Teater)
Autor: Priit Põldma
Lavastajad: Margus Kasterpalu ja Priit Põldma
Helilooja: Pärt Uusberg
Muusikajuht: Miina Pärn
Kunstnik: Jaan Toomik
Kostüümikunstnik: Maiu Rõõmus
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Liikumisjuht: Ingmar Jõela (Von Krahli Teater)
12-liikmeline koor: Martin Einmann, Maarja Helstein, Ott Jalakas, Saale Kreen, Pille-Riin Langeproon, Susanna Paabumets, Merylin Poks, Liisi Promet, Gregor Rehand, Karl Tipp, Andre Tõnnis, Mihkel Uueküla


12.09.2021
Mehe esteetiline pilkamine: (enese)irooniaga uue teatri mänguväljakul, hinnang: 4
Kriitikakollaaž
Foto: Gabriela Urm

komponeerinud Saara Liis Jõerand

„Anne lahkub Annelinnast" on üks senise teatriaasta (2020) väljapaistvamaid lavastusi. Ajatul teemal – eks ikka suhetest. Märt Avandi on Mees ja Maarja Mitt-Pichen on Naine. Võrrand, milles on kaks muutujat. Ühel on tugevalt juured argipäevas, teisel nädalavahetuses, üht kastab eneseteadlikkus, tema taustsüsteem – roll ema ja tütrena ning etendajana, teist kastab vabadus, impulsiivsus, ANNE?! Mehe ja Naise suhe annab edasi üldinimlikku frustratsiooni. On küll ühine keel, ent see ei tähenda, et võimalus rääkida ja kuulda tähendaks tingimata ärakuulamist. Nende omavaheline tõukumine ja teineteise vastandamine – mees-naine, tark-rumal, edukas-läbipõlenud – viib lõpuks tõdemuseni, et võib-olla ei olegi nad nii erinevad kui nad arvavad või soovivad.

Naiste ja meeste väljakujunenud rollide ümber keerutamine on kohati irooniline, kohati eneseirooniline. Naisolevus olgu hariduseta, siis on ta ainus eneseteostusvõimalus isetu pere ja mehe külge klammerdumine, realiseerumine laste kaudu. Nende pingutused on endastmõistetavad ja nende vastupidavus nii harjumuspärane, et keegi isegi ei taipa küsida, kuidas nad toime tulevad. Põllu tugevad naised ei ole ülemäära õnnelikud. Saadakse lihtsalt hakkama. Naine ei lase oma väärtust defineerida enam kellelgi välisel – seda on ta oodanud liiga kaua ja tulutult.

Põllu näidendi mees on tegelikult kustunud hiilguse tuhal end hädiselt soojendav tohletanud pasakott. Sellegipoolest ei jäta Avandi humoorikas kergus tegelase külge süüdimatuse või lihtsameelsuse maiku, vaid lisab teosele helgust. Temas ilmnevad kõrvuti nii kahetsus kui ka eluterve arusaam, et tehtut enam tagasi võtta ei saa. Selle asemel et ülbelt domineerida, ta hetkiti justkui laseb ainult teis(t)el mängida. Märt teeb siin senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid.

Lavastus koosneb reast eraldi piltidest, mis seatud visuaalselt esteetilisse vormi. Laval on ruum ruumis. Tuba, millel pole küll eraldi näidatud seinu (küll aga seinatagused helid), madal lagi, mis näitlejatele justkui peale suruks, auk põrandas ja seda läbiv redel. Redelitpidi saab "tagasi", aga kas suhtes selline redel on alati võtta, midamööda saab nii üles kui ka alla? Esteetilisust aitab lisaks lavakujundusele luua Rene Liivamäe valguskujundus, mis üksikute valgusvihkude ja oranži kumaga teeb lavastuse õhustiku salapäraseks.

Pealtnäha igapäevamuresid ja suhteid käsitlev lavastus paneb mõtlema, et me ümber elab tuhandeid võõraid inimesi, kes meid otse ei mõjuta, kuid kel on oma argitoimetused ja suhtepuntrad. Kuigi fookus on üks, poetab «Anne lahkub Annelinnast» niidiotsi teadlikult siia-sinna ega ammenda end isegi mitmel vaatamiskorral. Ivar Põllul on taas õnnestunud teha autorilavastus, mis minu arusaamist mööda paigutub praegu teatripildi tippu.

 

Kasutatud (muutmata kujul) lauseid järgmistest artiklitest:

Karin Allik „Lahkumine magalast: mees, naine ja uue teatri mänguväljak“. Postimees 04.03.2020.

Lisanna Annus „Esteetilisi pilte elust“. ERR Kultuuriportaal 29.02.2020.

Danzumees „Anne lahkub Annelinnast – Tartu Uus Teater“. danzumees.blogspot.com 11.03.2020.

Valle-Sten Maiste „Mehe pilkamine Annelinnas“. Sirp 15.05.2020.

Keiu Virro „Naistest ja meestest, poeetiliselt ja (enese)irooniaga“. Eesti Päevaleht 08.11.2020.

12.09.2021
Pean saama näitlejaks, aga kus?
Foto: Rasmus Kull

Autor: Karmen Juhkam

Festivali viienda päeva hommikul toimus Tartu Uues Teatris vestlusring ja tARTu hääle taskuhäälingu salvestamine. Omavahel vestlesid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti õppejõud Katariina Unt, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits ning Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud Anneli Saro. Vestlusringi teema oli „Miks on Eestile vaja mitut teatrikooli?“.

Kloostriseinte taga

Eestis on mitu teatrikooli, kuid eelnevat küsimust esitades peetakse enamasti silmas just näitlejaõpet, mida on võimalik õppida nii Viljandis kui ka Tallinnas. Mõlemal koolil on siiski erinev suund. TÜ VKA lähtub erinevate erialade (näitlemine, tantsukunst) vahel ühisosa leidmisest ja lõimingust. Lavakunstikooli lähtepunktiks on loo jutustamine, tegelase hingeellu süüvimine. Samas tõi Koldits vestlusringis välja, et kool peab võimaldama tudengile mõlemat. Praegu paistavad uuendused toimuvat just etenduskunsti valdkonnas (olgu siis esitatud ka võrdlemisi elegantne sõnastus näitleja ning etenduskunstniku vahest: esimest huvitab tegelane, teist etendussituatsioon) ning kool ei tohi loovust lämmatada.

Tähelepanuta ei saa jätta tõsiasjagi, et nii Unt kui ka Koldits tõid pidevalt esile pedagoogika ja õppejõu arengu olulisust. Õpetamine ei saa piirduda omadussõnadega, terve protsess tuleb osadeks võtta ning koolide erinevad lähenemised erialaõppele tingivad ka õpetamises erisusi. Märkamatult saigi püstitatud küsimus vastuse. Kellelgi pole vaja kahte ühesugust teatrikooli, just erinevus on see, mis mõlemad koolid vajalikuks muudab.

Saagu neid palju (aga mitte liiga palju)

Kahe näitekunsti suuna olemasolule saab samuti läheneda puht praktiliselt poolelt. Mida kõigi nende näitlejatega peale hakata? Ka siin oli peagi vastus käes. Unt tõi välja, et seoses muudatustega Viljandi õppekavas, ei ole vastuvõetavate näitlejate arv enam fikseeritud. Nelja eriala peale (näitekunst, lavastaja, lavastaja-koreograaf, tantsuõpetaja) võetakse vastu 28 inimest ning see arv jaotub vastavalt vajadusele õppekavade vahel ära. Viimati vastu võetud lennus oli näiteks 11 näitlejat, mis on oluliselt vähem kui varasematel aastatel. Juba üks moodus, kuidas ”ületootmist” lahendada. Koldits lisas, et tegelikult on ”ületootmise” küsimuse püstitus pentsik. Sama hästi võiks küsida, kui paljud filoloogid või antropoloogid teevad erialast tööd. Võrreldes muu maailmaga, on erialasel tööl olevate näitlejate protsent siiski üsna suur.

Ühiselt leiti, et diplom ei tähenda veel talenti ning näitlejaharidusega võib paljutki ette võtta, kui endal vaid pealehakkamist on (üsna ühel meelel oldi ka selles osas, et kõik teatrikooli lõpetajad ei peakski teatrisse edasi minema). See, kas ja kuidas kool selleks ette valmistab, või kui valmis on noored loobuma unistusest pääseda tööle mõnda teatriinstitutsiooni, on iseasi. Nagu tabavalt öeldi, tuleb siht seada Kuule ja ise pihta hakata. Kool võib anda raketi, kuid Kuule ta seda lennutada ei saa.

Nii sai intrigeeriv küsimus sai rahumeelselt vastatud. Kaks näitekunsti õppekava on oma ülesehituselt ja suunitluselt võrdlemisi erinevad, mis on Eesti teatrimaastikule vaid kasuks. Tudeng peab vaid ise teadma, kumb lähenemine temale sobib ja kuidas oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.  

11.09.2021
Juhuslikke mälupilte „Kõigi piirangute lõpust“
Foto: Gabriela Urm

Autor: Saara Liis Jõerand

… ehk mis jääb teatrivaatajaga ka neli kuud pärast etendust

* Näen Facebookist tulevase lavastuse näitlejate nimesid ja mõtlen, et vau, milline trio. Töötab peas jube hästi.

* Märtsis näen uudist, kus öeldakse, et „Kõigi piirangute lõpu“ esietendus lükkub piirangute jätkumise tõttu edasi. Mõtlen, et hea reklaam – läbimõeldud, vaimukas, pealtnäha juhuslik.

* Enne teatrit ostame mingil põhjusel Ujula Coopist autosse krõpsu kaasa. Ikkagi autoteater. Kuigi mis põhjendus see on? Ah et autoteatris tuleb krõpsu süüa? Hävitan neid etenduse ajal suures koguses, aga sõrmed lähevad rasvaseks, närimise ajal on keeruline kuulata ja natuke ebaviisakas tunne on ka.

* Tundub, nagu teised autod laseks signaali. Me ei tea, kas nad tegelikult ka lasevad või on see heliefekt, aga pinge on peal ning sekundiks on elu ja surma küsimus, kas julgeme ka lasta või mitte. Lõpuks küünitan tagaistmelt ja vajutan ise, sest mõte on nii ahvatlev. Tekib tunne, et äkki me oleme ikkagi ainsad. Aga mine võta kinni. (Ära mine kuhugi! Püsi autos!)

* Ekke Hekles räägib kapoti ees midagi meie autost või autoga ja kehtestab hetkeks paralleelreaalsuse. Mind ei olegi siin.

* Tõuksid. Milline geniaalne hübriidvorm masin- ja inimolendi vahel! Ja väga esteetiline.

* Aknaklaas läheb seestpoolt uduseks – eesistujad pühivad käega jõudumööda puhtaks, mina püüan välja mõelda, kas süüte sisse panemine ärataks kuidagi liigset tähelepanu. Oleks sellest üldse kasu? Miks ma elementaarfüüsikast ega autodest midagi ei tea?

* Nero Urke seisab üksi keset kuplit ja mina tunnen ühendust universumiga.

* Teksti saab palju ja kõik ei sobi mu peas enam kokku, mõtlen selle segaduse taotluslikkuse astmele ja jälgin visuaali. Visuaal on kihvt, pimedus ja sädelus ja helendus.

* Vaatan möödunud aastale hoopis kõrgemalt ja kaugemalt kui seni. Teada tõde küll, aga igapäevaelus on tõeliste üldistusteni raske jõuda, see on koht, kus kunst peaaegu käegakatsutavalt aitab.

11.09.2021
Laulda laulu kinnise suuga
Foto: Alissa Šnaider


Autor: Saara Liis Jõerand

Paljudele on vast teada, mis juhtub siis, kui kokku saavad suur mõtestamistuhin ja selle eest osavalt põiklev lavastus. Hariliku stsenaariumi järgi leiab mõtestaja nimelt üsna etenduse alguses mingi mõtte, millest kinni haarata, mõtleb selle kõigepealt enda omaks, kiidab heaks ja hakkab siis kõike järgnevat sellesse kitsukesse pilusse toppima, kuni see sinna enam üldse ei mahu, kahetseb siis juba algul tehtud valikut, kirub end kõigi järgmiste niidiotsade käestlaskmise pärast ja unistab, mis oleks olnud siis, kui oleks kohe alguses suutnud rahulikult vaadata. Miks ei suuda ma leppida mõttega, et kunstiteos võib öelda mulle midagi sellist, mis minu enda väikestesse mõtetesse ei mahukski?

Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Gangstarapi“ puhul on kirjeldatud asjade käik lihtne juhtuma, sest kogu aeg on huvitav, aga tervikut pole enne päris lõppu võimalik ära aimata. Iga järgmine asi üllatab millegi uuega (sealhulgas viidetega tagasi, tegu pole lõputu hargnemisega), seosed on ootamatud ja sageli kuidagi lõbusad. Nii et muidugi oleks kõige parem end lainetel kanda lasta, aga miski sunnib ikka hoopis krooliasendit sisse võtma.

Mina murdusin siis, kui Astrov DJ-puldi ääres mikrofoni suletud suule tõstis, kõlaritest aga päriselt laul kostmas. „Laulda laulu lahtise suuga, / laulda laulu kinnise suuga“ kirjutas Viiding ja kui Viiding juba kord meelde tuleb, siis katsu sa teda peatada – ka fraas, mille tähendusrikkuse üle varem mõelnud pole, hakkab uues kontekstis uutmoodi tööle. Sestap, laulda laulu kinnise suuga.

Esimene. Üsna etenduse algul ütleb Astrov publikule, et kes ridade vahelt lugeda ei oska, võib praegu olla päris segaduses, teistel jälle on ehk huvitav. Kõik, mis ridade, liigutuste, visuaalide, tajude vahele jääb ja mida otsesõnu välja ei öelda, ongi see laul. Kui laval mängitakse videomängu ja mina näen seal lisaks ka midagi muud, hakkab videomäng peas iseenesest helisema, samamoodi toimivad laval tehtavad kordused ja jäetavad pausid. Ka staatilise pildi taga on mingit sorti dünaamika, mille ise juurde mõtlen. Aga mis ometi täienisti minust ei pärine, vaid ikka sellest pildist ja sellest, kes seda mulle näitab.

Teine. Sõnades, teatris ja videomängus on võimalik teha asju, mida tegelikult ei tehta. Riidepuudel rippuvad mantlid võivad olla metsloomad ja garderoob mets, Uue Teatri saal võib olla mägine metsarada, Stepanov võib olla jahimees või kass ja Astrov võib olla nii Michael Jordan kui ka Hedi-Liis Toome. Me näeme küll, et suu on kinni – need asjad ei juhtu füüsiliselt ega lihtsalt, nad ei tulene reaalsetest tegudest. Vastupidi, Stepanovi klõbisevad stepptantsukingad on vastand sellele märkamatusele, mille poole püüdleb jahimees, ja Hedi-Liis istub rahumeeli publikus, ma tean küll. Füüsiline maailm räägib laulule vastu, aga see ei takista etendajaid seda laulmast.

Kolmas. Puhtalt heliliselt laulavad „Gangstarapi“ väga paljud asjad – DJ-pult, videomäng, palli põrkamine ja selle kaja, pillid. Jahisarv. Suure ekraani külge kinnitatakse isegi põsemikrofon, mille funktsioon on ju kõnet võimendada, segades samas võimalikult vähe rääkija igapäevast tegutsemist. Rääkigu sein! Anname võimaluse laulda ka nendele, kes seda muidu ei tee (sest ei osata selle pealegi tulla, et kuulata).

Neljas. Lühike, aga erakordselt nauditav tantsustseen paneb mõtlema tantsu ja laulu suhtele. Ehk oleks võinud alusideeks võtta ka midagi tantsust. Mis see laulgi muud on kui hääle tants? Või tants keha laul? Laul kinnise suuga ongi tants.

Viies. Kinnine suu on väline kest, seda näevad kõik. Aga ma laulan ka – ka minul on mõtted, soovid ja tunded.

Kuues. Lõpuks lauldakse kaks laulu, täiesti tavaliselt ja päriselt. Kui oleksin kontserdil, naudiksin muusikat, aga kuna olen teatris, vaevan pead. Kontsert tundub õigem. Näete, laulangi. Ja mitte gängstaräppi, vaid tavalist viisi, patškasigaretti ja nii. Laulan laulu lahtise suuga, räppi lugege ridade vahelt. 

„Gangstarap“
Autorid, esitajad: Artjom Astrov, Ruslan Stepanov
Muusika: Artjom Astrov, Kino
Valguskujundus: Kalle Tikas
Dramaturgiline tugi, fotod: Alissa Šnaider
Projektijuht: Kaie Küünal
Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Artjom Astrov, Ruslan Stepanov

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

09.09.2021

Teatrivaataja hingeline seisund „Kuritöö ja karistuse“ etenduse kestuse ajal
Foto: Rasmus Kull


Autor: Karmen Juhkam

NB! Arvustus on inspireeritud Raskolnikovi artiklist “Kurjategija hingeline seisund kuritöö kestuse ajal”. Tasub silmas pidada, et tegemist on siiski fiktsionaalse teatrivaataja kogemusega.
Etenduse eel on teatrivaataja elevil mitmel põhjusel. Esiteks algab nauditavaid teatrielamusi lubav festivalipäev, mille esimene särav täht on teatrikriitikute seas mõningast segadust külvanud „Kuritöö ja karistus“. (Kriitikud võivad ju ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta oma truu lugejaskonna ees kirjutada, mida nad tahavad, ning harilikud (parema sõna puudumisel) vaatajad peavad ise kuidagi Dostojevski monumentaalse teose, lavastajate kontseptsiooni ning kriitikalaviini vahel laveerima.)
Teiseks põhjustab elevust lavastajate tandem ise. Ojasoo ja Semper on end jäädavalt eesti teatri ajalukku kirjutanud (paradoksaalsel kombel saab oleviku teatrilavadel neid Eestis pigem harva näha, kuid see selleks) ning midagi vähemat kui nii-öelda uue sõna ütlemist neilt ei oodata.
Saalis istudes silmitseb teatrivaataja nii ootusärevuse toitmiseks kui ka rahutuse leevendamiseks lava. See on kolme seinaga kulunud korter, isegi lae võib parema tahtmise korral juurde mõtelda. Korraks välgatavad ta peas sõnad „eksperiment“ ning „laboritingimused“, kuid ta ei peatu neil pikemalt, sest toa kohal rippuval ekraanil jõuab kell täistunnini ning etendus algab. Rahulikult, lausa ükskõikse aeglusega tõuseb vanamutt voodist. Hommikuste toimingute vaatamine jõuab peaaegu igavaks muutuda (sest kui paljud meist ikka teavad, et hakkavad surema ja proovivad siis oma viimaseid minuteid kujuteldava publiku jaoks huvitavamaks elada), aga plärisev uksekell kuulutab Raskolnikovi saabumist.
Sealt edasi ei sarnane vaatamiskogemus enam tavapärasega. Teatrivaatajat haarab justkui haigus. Kõik tundub korraga liiga vali. Näitlejate publiku poole mängimine (mida ei tasu segi ajada neljanda seina lõhkumisega ja mida mõni teatrikriitiku kalduvustega vaataja julgeks nimetada saksapäraseks näitlemiseks), jäikus ja füüsiline ekspressiivsus nende kehakeeles (mis sageli annab tegelase iseloomu kohta vihjeid), vahel räuskamiseni küündiv hääl ning ekraani ja näitleja vaheline võitlus publiku tähelepanu eest (ekraan võidab iga kord) - kõik see tekitab vaatajas rusutust, kurnatust ja tüdimust.
Tal on veidi raske hingata, pea on paks ning saalist lahkudes on ta ilme mornipoolne. Tualeti järjekorras seistes märkab ta veel mõnda segaduses nägu, kuid ei saa olla kindel, millest see on tingitud. Kuigi ka tema naudib enamasti vaheajal kohvi ja kooki (enamasti ettetellitud, kuid tol õhtul oli ta selle miskipärast tegemata jätnud), otsivad tema silmad aga hoopis enda meelisravimit segadusele: kavalehte. Nii mõnigi kord on ta sealt leevendust saanud ja loodab sellele ka täna. Natuke väsinult (kuid samas äsjase suveteatrimaratoni läbi elanud vaataja visaduse ja optimismiga) seab ta sammud tagasi saali.
Teise vaatuse alguses saab temagi osa Raskolnikovi haaranud enesekindlusest. Vaataja muigab järjekordse leidliku ja ettekuulutusliku muusikalise valiku üle ning rahuneb. Ajutisest rahunemisest (ja ka iseenese tähelepanelikkusest) kannustatuna suudab ta nüüd paremini lavastust jälgida ning ekraani ja ekspressiivse mängulaadi tingitud võõritusest hoolimata kaasa elada.
Järsku koidab mõte, et esimeses vaatuses oli ekraanil näha hullunud inimese fookuse muutumine ja enesetaju. Samas võib see kujutada enamiku tegelaste nihestatust päris elust. Ta peab selle üle hiljem pikemalt mõtlema, kuid varasem segadus hakkab natuke hajuma ja enesekindlus kasvab. Tagantjärele suudab ta isegi rollisooritusi hindama hakata. Äkki see Ojasoo ja Semperi kastmes Dostojevski polegi nii hull?
Ootamatult avastab ta ennast mitmel korral naermas ning jõuab järeldusele, et teine vaatus vahetab kiiremini tonaalsust ning toetub suuresti esimeses vaatuses ennast kehtestanud palavikulisusele. Meeleolu on korraga lõbus ja ärev, hulljulge ja kontrolli all ning püstolipaugu kõlades võpatab ta koos terve saaliga (esimese vaatuse ajal poleks pauk väsimusest läbi murdnud).  
Tal on hea meel, et kunagi ammu sai raamat läbi loetud, sest vaatuse alguses ootamatult leitud energiavarud ja visadus hakkavad üks hetk raugema. Lavastuse atmosfääri vastuvõtmine on väsitav ning kujundikeel tihe. Lõpuks tabab ta ainult kuklas kiiresti hajuvaid mõtteid lunastusest, naisest, ülestunnistamisest ja soovist end ülendada haruldaseks (kuid ta on üsna kindel, et kõigist neist, kes tapsid või tahtsid tappa, kuulub tema sümpaatia neile, kes seda ei suutnud). Ta ohkab kergelt ja loodab, et jõuab kavalehe abiga niidiotsi ajades kõigi nende mõtete juurde hiljem tagasi.
Kassi ja hiire mäng jõuab oma paratamatu tulemini. Etenduse lõpus ta korra üllatub ning seejärel üllatub enda üllatumise üle. Kas oli see tõesti nii ootamatu? Lõpplahenduse kirjeldus on ju arvustustestki läbi käinud, kuid ometi muutus teater korraga reaalsuseks, eksperiment murdis saalist välja. Saali pimenedes jõuab ta hetkeks igatseda ja unistada näha lavastuse lõppu hoopis tänavalt, kuid näitlejate kiire naasmine tõmbas sellele unistusele vee peale (nii kiiresti lihtsalt pole võimalik tänavalt saali tagasi tulla). Mõni teine kord, mõni teine lavastus.
Massiga saalist välja valgudes on ta mõtted endiselt lavastuse juures (mis on mõneti ebatavaline, sest sageli suruvad olmelised probleemid nagu bussigraafik ja tühi kõht äsjase elamuse mõtete tagumisele riiulile). Mida siis üks harilik teatrivaataja sellest kõigest arvama peaks? Igatahes üks on kindel, mõtleb ta Vanemuise mäelt alla lonkides: kui sõber tunni aja pärast küsib, kuidas oli, saab rahuliku südametunnistusega vastata, et oma silm on kuningas.

Dramatiseerijad, lavastajad ja lavakujunduse autorid → Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Valgus- ja videokujundaja → Petri Tuhkanen
Helilooja → Jakob Juhkam
Tõlkija → A. H. Tammsaare
Osades → Ursel Tilk, Hendrik Toompere, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Marian Eplik või Mirtel Pohla, Uku Uusberg (Tallinna Linnateater), Helena Lotman, Markus Luik


09.09.2021

Kõike lugeda

Foto: Pressimaterjalid

Autor: Saara Liis Jõerand

Millal oli sinu viimane uutmoodi lugemiselamus? Kui uutmoodi see oli?
Kujuta ette.
Tähed, sõnad ja laused ilmuvad su ette tempos, mida sa ei saa kontrollida. Pigem aeglaselt, pausid on ebaühtlased. Mõnikord sa juba tead, mis tulemas on, teinekord üllatud. Mõnikord läheb midagi valesti, siis kustutatakse ära. Aga sa nägid, mis seal enne oli. Ja nägid, kuidas uus asemele tuli. Sa liigud mõttega kaasa. Muusika.
Sõna seisab vastuvaidlematult sinu ees. Sõnu ei ole palju, sest need tekivad aeglaselt, sa mõtled iga sõna peale palju pikemalt kui kunagi varem. Mille moodi see välja näeb. Kus sa sellist sõna veel näinud oled. Mis tähed seal on. Miks just need. Selle sõna juures loeb kõik.
Siis ilmuvad kirjavahemärgid. Mis need üldse on? Silme ette kerkiv ( avab täiesti uue tasandi, otsekui trepiaste või aken. Kui suurepärane leiutis! Läheb kirja ja kehtestab. Salinger pakkus ka lugejale: „Palun võtke minult vastu see ülimalt varapuhkenud sulgude pretensioonitu bukett: (((()))).“ Kasuta oma äranägemise järgi. Muusika.
Aeglaselt ilmuvad su ette numbrid. Tänane kuupäev, praegune kellaaeg. Täpne. Tuleb välja, et mitte ainult sina ei loe teksti, vaid tekst loeb natuke ka sind ja see kohutab.
Ja siis hakkavad tasapisi hargnema järgmised võimalused. Kui arvasid, et kirjalikus maailmas oli kõik olemas, siis ei osanud sa kujutleda kaldjoont. Pikk must kaldjoon teeb midagi hoopis muud kui teevad klaviatuuri klahvide alt ilmuvad märgid. Aga mida? Siis vahetub font, vahetub värv, tähed saavad teise kuju. Muidu see võib-olla palju ei muudaks, ent täna küll. Sa suudad kõike lugeda.
Mis üldse veel olemas on. Nagu ei tulekski meelde, sest kõik on peo peal – sõnade omatähendus, nende väljanägemine, sulud ja komad, abstraktsed kujundid. Ja jutustatavad maailmad, sealsed trepikojad, sirelipõõsad ja tapeedid. Kujutluses on kõik selge, korraga kohal. Muusika.
Kuni siseneb konkreetne maailm. Foto ühest konkreetsest tapeedist ja ühest konkreetsest mustrist, konkreetses korteris. Ja konkreetne printer, mis sinu sõnad, sinu maailma välja prindib. Tugitool, kohvitass, suhkrutükid. Raamat. Kõik see, mis lugedes juba olemas oli, saab konkreetse kuju ja viib kujutluse maailma tegelikkusega kokku. Sa mõtled nendele asjadele veel, sest need ilmuvad aeglaselt. Sa mõtled sõnale ja mõttele. Ja maailmale ja iseendale.
Muusika.

 
„Kõik loeb/The Reader“
Lavastus: Liis Vares
Muusikaline kujundus: ✝aave✝
Tehniline teostus: Liis Vares, Taavet Jansen, e⁻lektron


08.09.2021

Ajaloolise empaatia õppetund

Foto: Siim Vahur 


Autor: Hanna Marrandi

distants

Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödia” heidab Liivimaa ajaloole pilgu baltisakslaste vaatevinklist. Hääbunud baltisaksa kultuuriruumis on kõnealune teos sama oluline kui “Tõde ja õigus” eestlastele. Eestis ei ole “Balti tragöödia” siiski varem lavale jõudnud. Küll aga on teose põhjal valminud lavastus Läti Rahvusteatris (“Baltiešu gredzens”, 2019), kuna romaan ongi kirjutatud tänapäevase Läti aladel elanud baltisaksa suguvõsast.
Tundub harjumatu olla empaatiline nende suhtes, keda üleüldine rahvuslik narratiiv nimetab anastajateks ja “700-aastase orjaöö” põhjustajateks. Võib-olla tekitab selline ülesandepüstitus esmajoones lausa vastumeelsust. Kuigi eestlased-lätlased on kohalikke saksa isandaid ikka rõhujateks pidanud, annab “Balti tragöödia” võimaluse teadvustada, et ka selle rahvakillu ajaloos on oma traagika. Elanuna kohalike talupoegadega õlg õla kõrval, on tsaaririigi kokkuvarisemine baltisakslastele tohutu elumuutus, mis toob kaasa ahastust ja lootusetust tuleviku suhtes.
Nüüd, veel sada aastat hiljem, tundub Eesti ja Läti publik olevat võimeline toonast aega neutraalse pilguga vaatama ja mitte hinge võtma. Ükski rahvas pole teisest parem või halvem, korrutab baltisaksa daam Jenny (Elisabeth Reinsalu) lavastuses. Traagika on universaalne.

tardumus

Karl Laumetsa lavastuses peegeldab rõhutud meeleseisundit eelkõige taotluslik staatilisus. Aastasadu omas mullis elanud baltlased ei oska ega saagi 20. sajandi alguse maailmaga kohaneda. Rasketes kahisevates kleitides-rüüdes ja kivistunud arusaamadega aristokraadid ei sobitu dünaamilisse maailma, mille jõujooni tõmbavad revolutsiooniideed.
Lavastuse domineeriv meeleolu on rusuv. Seda edastab Ann Reimanni ja Arbo Marani dramaatiline helitaust ning Rene Liivamäe konkreetne valguskujundus. Väljapeetud liikumine (liikumisjuht Rauno Zubko), mis kulgeb pealtnäha eesmärgitult, rõhutab tekkinud olukorda, kus seni maaisandateks olnud baltisakslased äkitsi kasutuks, isegi ebasoovitavaks on muutunud. Tervik on mõjus, sest publik langeb ühes sajanditaguste siniverelistega iseäralikku fluidumi, kus oodatakse traagika päralejõudmist. Pole kahtlustki, et kõik muutub.

teadmatus

Baltisaksa kirjanduse uurija Liina Lukas tõi etendusejärgses vestlusringis välja, et Vegesack ei teadnud 1935. aastal romaani tagasivaatavalt kirja pannes, et tegelik Balti tragöödia seisab alles ees. Teise maailmasõja eel kutsus-sundis Hitler kõik baltisakslased tagasi ja nii kaotasid nad senise elukorralduse viimsedki riismed.

“Balti tragöödia” lavaversioon sai küpseks juba märtsi lõpus, ent nagu praegusel ajal kombeks, jõudis lavastus publikuni pea pool aastat hiljem. Elisabeth Reinsalu sõnul ei uskunud ta enne, et teatrit on võimalik n-ö riiulile valmis teha, kuid nüüd osutus see siiski võimalikuks.

“Balti tragöödia” on kontsentreeritud kokkuvõte ühest suguvõsast, mis esindab kogu oma rahva, kõiki baltisakslaste lugu: teadmatust tuleviku ees, abitusseisundit ja muutuseid, milleks keegi valmis polnud. Sellisena on ta ka kogu sajandi lugu, mida oleme tavaliselt harjunud kuulma teisest perspektiivist esitatuna.


Linnateatri lavastus “Balti tragöödia” 
Etendused Draama festivalil 7. ja 8. septembril kl 18 ERMis 

Autor: Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Tõlkija: Tiiu Relve
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Helikujundaja: Arbo Maran