DRAAMA 2023 TEEJUHT
Sissejuhatus etenduskunsti
Mida vaadata?
❖ "Scream Box" / Liisa Saaremäel ja Kanuti Gildi SAAL / Liisa Saaremäel
❖ "Divide et impera" / Reha, Pilv, Ekspeditsioon ja Kanuti Gildi SAAL / Jarmo Reha
❖ "Müüt päeva äärel" / Netti Nüganen ja Kanuti Gildi SAAL / Netti Nüganen
❖ “Kõik jõed voolavad vabalt” / Ekspeditsioon / Lauri Lagle
❖ "COWBODY / Oh wow, it's you!" / Kanuti Gildi SAAL / Sigrid Savi, Hanna Kritten Tangsoo
❖ "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" / STL / Sveta Grigorjeva
❖ "Teoreem" / Draamateater / Juhan Ulfsak
❖ “Reis metsa lõppu” / Ekspeditsioon / Lauri Lagle
❖ Kanuti Gildi SAALi lühiformaatide õhtu
Mida lugeda?
❖ Eero Epneri artikkel "Realistlik ja abstraktne kujund teatris"
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/realistlik-ja-abstraktne-kujund-teatris/
❖ Bert O. States'i essee "Fenomenoloogiline hoiak"
➢ https://www.lavakas.ee/Teatriuurimisest.pdf
Keda jälgida?
❖ Suurbritannia etenduskunstnik Kim Noble'i Instagram
Aeg-ajalt võib igale teatrikriitikat kasvõi poole silmaga jälgivale lugejale ette jääda sõna "etenduskunst". Räägitakse etenduskunsti maastikust, etenduskunstnikest ja etenduskunstile omasest esteetikast. Aga kuidas selle nähtusega suhestuda? Kust, kellest või millega alustada? Uurisin vastuseid Eesti Teatri Agentuuri välissuhete koordinaatorilt Liisi
Aibelilt.
Liisi, mida tähendab etenduskunst?
Etenduskunsti defineerimisega on viimastel aastatel väga pingsalt vaeva nähtud, aga mulle tundub, et kui me ei suuda seda üheselt defineerida (ja me ei suuda seda), siis võib-olla ei olegi seda praegu veel vaja. Sest võibolla etenduskunsti eripäraks ongi teatav defineerimatus?
Kui midagi siiski välja tuua, siis tegu on enamasti autoriloominguga ja lavastused on pigem tunnetus- ja tajupõhised, kus kasutatavad kujundid ei ole tihtilugu semantiliselt lahtimuugitavad. Kusjuures, ma usun, et me muutume seda tolerantsemaks, mida suuremaks läheb meie vastuvõtuvõime abstraktse osas. See on kiirstart oma ninaotsast kaugemale vaatamiseks ja mõistmiseks, et keegi meist ei ole tõemonopoli ainuke vardja.
Aga kuidas nende abstraktsete kujunditega "hakkama saada"? Mis tööriistu sa ise kasutad,et nähtut endale arusaadavamaks muuta/tõlkida?
Avastasin, et mul on etenduskunsti lahtimõtestamiseks telefoni märkmetes päris palju luuletusi. Ega luule ei anna täpseid vastuseid, aga kui ma panen kokku laval nähtu ja mõne luuletuse või luulerea, siis võib juhtuda, et need moodustavad minu jaoks päris hästi mõistetava tajupõhise terviku. On üks Nick Cave'i tsitaat, kus ta kirjeldab, et tema kõige lemmikumad laulutekstid on need, mida ta täielikult ei mõista: “Need [tekstid] tunduvad eksisteerivat omaette maailmas – võimalikkuse piirimail, tähenduste kõrval. Sõnad tunduvad autentsed või tõesed, kuid jäävad salapäraseks, nagu peituks suurem tõde mõistmise taga. Ma tajun seda mitte ainult laulusõnades, vaid ka elus endas, kus aukartus ja ime sünnivad
mõistmise ja mittemõistmise pingeväljas.”*
Etenduskunsti etendustel ei ole mul vaja sõnastada seda, mida ma näen. Ma ei taha, et laval oleks metafoor, mis on mulle koheselt üheselt mõistetav, vaid et kogetav mõjuks minu tajumeelele või tunnetusele. Ma tahan, et etenduskunst paneks uskuma, et meie ümber on ratsionaalses argirütmis tajutavast rohkemat.
* https://www.theredhandfiles.com/my-favourite-lyrics/
Kui tõmmata suure pintsliga, siis mis sinu jaoks eristab etenduskunsti ja nö klassikalist sõnateatrit?
Etenduskunsti ei saa teha distantsiga, see peab tulema autori sisemisest põlemisest. Etenduskunstis on oluline, et autor leiaks pidevalt uusi tööriistu, mida kasutada; looks oma käekirja. Sest see paistab kohe silma kui lavalised vahendid ei ole autori “omad”, vaid laenatud. See võib-olla ongi nii-öelda klassikalise teatri ja etenduskunsti suurim vahe. Esimese puhul hindab publik lavastaja ja lavalolijate meisterlikku ümberkäimist tuttavlike tööriistadega, aga etenduskunstis vastupidi – oodataks kohtumist tundmatuga, meisterlikkust mingite hoopis uute, senitundmata tööriistade kasutamisel. Etenduskunstnikud on justkui leiutajad, kellele langeb alati ootus midagi uut lavale tuua.
Ugala teatrisse minnes ei oota ma tihti, et näeksin laval midagi täiesti uut, aga samas tahan, et see, mida ma laval näen, oleks hästi kvaliteetne, nauditav ja liigutaks mind kuidagi. Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonide puhul eeldan aga alati mingisugust sammu kaugemale sellest, mida ma olen varem kogenud.
Milline on Eesti etenduskunsti maastik? Kes sellel väljal tegutsevad?
Eesti etenduskunsti maastik on praegu väga rõõmustavalt noorte naiste nägu. Samas ei saa neid loomulikult ühte patta panna, mingisse soo- ja -vanusepõhisesse kasti suruda. Nad on kõik väga eriilmelised intelligentsed kunstnikud. Aga eks see etenduskunsti maastiku südamik on Eestis muidugi hästi tilluke, piirdudes enam-vähem kahe-kolme käe sõrmedel üles loetavate tegijatega.
Mõned nimed, kes võib-olla laiema publiku jaoks ei ole veel nii tuttavad – Netti Nüganen, Liisa Saaremäel, Maria Metsalu, Karolin Poska, Keithy Kuuspu, Sigrid Savi, Sveta Grigorjeva, Artjom Aastrov, Jarmo Reha. Aga samas ootan ma alati suure huviga, mida teevad Lauri Lagle, Semper-Ojasoo või Ulfsak-Epner-Kangro. Ja tore on see, et igal aastal tekib ka mõni uus (noor) kunstnik, kes üllatab.
Väga põnev uus grupp loojaid on Ene-Liis Semperi juhendamisel Eesti Kunstiakadeemias õppivad stsenograafia magistrandid (Kristel Zimmer, Anita Kremm, Liisamari Viik, Riin Maide, Linda Mai Kari) – autonoomsed, iseseisvad kunstnikud, kes lisaks stsenograafia-alastele oskustele on võimelised valdama ka oma keha, häält ja muidugi kõiki visuaalkunsti
vahendeid.
Mida soovitad vaatama minna? Kellel tuleks silm peal hoida?
Septembri alguses toimub Eesti Teatri Agentuuri korraldatav Eesti kaasaegse etenduskunsti esitlusfestival, mis annab päris hea ülevaate hetkel mängukavas olevatest etenduskunsti-pärlitest. Programm on kokku pandud 35 väliskuraatori tarbeks, aga lavastusi
soovitan soojalt teistelegi. Lisaks neljale DRAAMA festivali programmis olevale lavastusele (Lauri Lagle “Ainult jõed voolavad vabalt”, Liisa Saaremäeli "Scream Box", Jarmo Reha "Divide et Impera" ja Netti Nüganeni "Müüt: päeva äärel") on seal veel Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo "COWBODY", Sveta Grigorjeva "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada", Juhan Ulfsaki "Teoreem" ja Semperi-Ojasoo "Macbethi" salvestus.
Äsja nägin ka Lauri Lagle uuslavastuse “Reis metsa lõppu” etendust, mis oli väga mõjus ning julgen teistelegi soovitada. Sügisel alustab Kanuti Gildi SAAL lühiformaatide õhtuga, mille eesmärk on anda eksperimentaalne katsetusruum silmapaistvatele noortele kunstnikele. Väga tänuväärne üritus ja ka publikule hea võimalus kogeda, mis asi see etenduskunst on.
Mida lugeda, mida jälgida?
On kaks teksti, mida olen aastate jooksul korduvalt lugenud, ja mis on vist mind teadlikult või alateadlikult aidanud. Üks on Eero Epneri artikkel "Realistlik ja abstraktne kujund teatris" (Sirp, 2011). Ma võin küll mõnele punktile ehk vastu vaielda, aga see artikkel oli huvitav mulle toona, kui ma olin üliõpilane, ja on huvitav ka nüüd.
Teine on väga raju teatriteaduslik artikkel, millest ma vist ei saa siiani täiesti aru, aga mida mulle ikka aeg-ajalt lugeda meeldib – Bert O. States'i "Fenomenoloogiline hoiak" kogumikust “Valitud artikleid teatriuurimisest” (2011). Mulle tundub, et see artikkel ise on justkui juba
etenduskunsti teos. States’ tegeleb artiklis sellega, kuidas näha mõistuspärase taha, kuidas võtta vastu seda, mida me ei oska kohe seletada.
Ja kui artiklid loetud, siis soovitan jälgida Suurbritannia etenduskunstniku Kim Noble Instagrami.
Sissejuhatus etenduskunsti
Mida vaadata?
❖ "Scream Box" / Liisa Saaremäel ja Kanuti Gildi SAAL / Liisa Saaremäel
❖ "Divide et impera" / Reha, Pilv, Ekspeditsioon ja Kanuti Gildi SAAL / Jarmo Reha
❖ "Müüt päeva äärel" / Netti Nüganen ja Kanuti Gildi SAAL / Netti Nüganen
❖ “Kõik jõed voolavad vabalt” / Ekspeditsioon / Lauri Lagle
❖ "COWBODY / Oh wow, it's you!" / Kanuti Gildi SAAL / Sigrid Savi, Hanna Kritten Tangsoo
❖ "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" / STL / Sveta Grigorjeva
❖ "Teoreem" / Draamateater / Juhan Ulfsak
❖ “Reis metsa lõppu” / Ekspeditsioon / Lauri Lagle
❖ Kanuti Gildi SAALi lühiformaatide õhtu
Mida lugeda?
❖ Eero Epneri artikkel "Realistlik ja abstraktne kujund teatris"
➢ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/realistlik-ja-abstraktne-kujund-teatris/
❖ Bert O. States'i essee "Fenomenoloogiline hoiak"
➢ https://www.lavakas.ee/Teatriuurimisest.pdf
Keda jälgida?
❖ Suurbritannia etenduskunstnik Kim Noble'i Instagram
Aeg-ajalt võib igale teatrikriitikat kasvõi poole silmaga jälgivale lugejale ette jääda sõna "etenduskunst". Räägitakse etenduskunsti maastikust, etenduskunstnikest ja etenduskunstile omasest esteetikast. Aga kuidas selle nähtusega suhestuda? Kust, kellest või millega alustada? Uurisin vastuseid Eesti Teatri Agentuuri välissuhete koordinaatorilt Liisi
Aibelilt.
Liisi, mida tähendab etenduskunst?
Etenduskunsti defineerimisega on viimastel aastatel väga pingsalt vaeva nähtud, aga mulle tundub, et kui me ei suuda seda üheselt defineerida (ja me ei suuda seda), siis võib-olla ei olegi seda praegu veel vaja. Sest võibolla etenduskunsti eripäraks ongi teatav defineerimatus?
Kui midagi siiski välja tuua, siis tegu on enamasti autoriloominguga ja lavastused on pigem tunnetus- ja tajupõhised, kus kasutatavad kujundid ei ole tihtilugu semantiliselt lahtimuugitavad. Kusjuures, ma usun, et me muutume seda tolerantsemaks, mida suuremaks läheb meie vastuvõtuvõime abstraktse osas. See on kiirstart oma ninaotsast kaugemale vaatamiseks ja mõistmiseks, et keegi meist ei ole tõemonopoli ainuke vardja.
Aga kuidas nende abstraktsete kujunditega "hakkama saada"? Mis tööriistu sa ise kasutad,et nähtut endale arusaadavamaks muuta/tõlkida?
Avastasin, et mul on etenduskunsti lahtimõtestamiseks telefoni märkmetes päris palju luuletusi. Ega luule ei anna täpseid vastuseid, aga kui ma panen kokku laval nähtu ja mõne luuletuse või luulerea, siis võib juhtuda, et need moodustavad minu jaoks päris hästi mõistetava tajupõhise terviku. On üks Nick Cave'i tsitaat, kus ta kirjeldab, et tema kõige lemmikumad laulutekstid on need, mida ta täielikult ei mõista: “Need [tekstid] tunduvad eksisteerivat omaette maailmas – võimalikkuse piirimail, tähenduste kõrval. Sõnad tunduvad autentsed või tõesed, kuid jäävad salapäraseks, nagu peituks suurem tõde mõistmise taga. Ma tajun seda mitte ainult laulusõnades, vaid ka elus endas, kus aukartus ja ime sünnivad
mõistmise ja mittemõistmise pingeväljas.”*
Etenduskunsti etendustel ei ole mul vaja sõnastada seda, mida ma näen. Ma ei taha, et laval oleks metafoor, mis on mulle koheselt üheselt mõistetav, vaid et kogetav mõjuks minu tajumeelele või tunnetusele. Ma tahan, et etenduskunst paneks uskuma, et meie ümber on ratsionaalses argirütmis tajutavast rohkemat.
* https://www.theredhandfiles.com/my-favourite-lyrics/
Kui tõmmata suure pintsliga, siis mis sinu jaoks eristab etenduskunsti ja nö klassikalist sõnateatrit?
Etenduskunsti ei saa teha distantsiga, see peab tulema autori sisemisest põlemisest. Etenduskunstis on oluline, et autor leiaks pidevalt uusi tööriistu, mida kasutada; looks oma käekirja. Sest see paistab kohe silma kui lavalised vahendid ei ole autori “omad”, vaid laenatud. See võib-olla ongi nii-öelda klassikalise teatri ja etenduskunsti suurim vahe. Esimese puhul hindab publik lavastaja ja lavalolijate meisterlikku ümberkäimist tuttavlike tööriistadega, aga etenduskunstis vastupidi – oodataks kohtumist tundmatuga, meisterlikkust mingite hoopis uute, senitundmata tööriistade kasutamisel. Etenduskunstnikud on justkui leiutajad, kellele langeb alati ootus midagi uut lavale tuua.
Ugala teatrisse minnes ei oota ma tihti, et näeksin laval midagi täiesti uut, aga samas tahan, et see, mida ma laval näen, oleks hästi kvaliteetne, nauditav ja liigutaks mind kuidagi. Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonide puhul eeldan aga alati mingisugust sammu kaugemale sellest, mida ma olen varem kogenud.
Milline on Eesti etenduskunsti maastik? Kes sellel väljal tegutsevad?
Eesti etenduskunsti maastik on praegu väga rõõmustavalt noorte naiste nägu. Samas ei saa neid loomulikult ühte patta panna, mingisse soo- ja -vanusepõhisesse kasti suruda. Nad on kõik väga eriilmelised intelligentsed kunstnikud. Aga eks see etenduskunsti maastiku südamik on Eestis muidugi hästi tilluke, piirdudes enam-vähem kahe-kolme käe sõrmedel üles loetavate tegijatega.
Mõned nimed, kes võib-olla laiema publiku jaoks ei ole veel nii tuttavad – Netti Nüganen, Liisa Saaremäel, Maria Metsalu, Karolin Poska, Keithy Kuuspu, Sigrid Savi, Sveta Grigorjeva, Artjom Aastrov, Jarmo Reha. Aga samas ootan ma alati suure huviga, mida teevad Lauri Lagle, Semper-Ojasoo või Ulfsak-Epner-Kangro. Ja tore on see, et igal aastal tekib ka mõni uus (noor) kunstnik, kes üllatab.
Väga põnev uus grupp loojaid on Ene-Liis Semperi juhendamisel Eesti Kunstiakadeemias õppivad stsenograafia magistrandid (Kristel Zimmer, Anita Kremm, Liisamari Viik, Riin Maide, Linda Mai Kari) – autonoomsed, iseseisvad kunstnikud, kes lisaks stsenograafia-alastele oskustele on võimelised valdama ka oma keha, häält ja muidugi kõiki visuaalkunsti
vahendeid.
Mida soovitad vaatama minna? Kellel tuleks silm peal hoida?
Septembri alguses toimub Eesti Teatri Agentuuri korraldatav Eesti kaasaegse etenduskunsti esitlusfestival, mis annab päris hea ülevaate hetkel mängukavas olevatest etenduskunsti-pärlitest. Programm on kokku pandud 35 väliskuraatori tarbeks, aga lavastusi
soovitan soojalt teistelegi. Lisaks neljale DRAAMA festivali programmis olevale lavastusele (Lauri Lagle “Ainult jõed voolavad vabalt”, Liisa Saaremäeli "Scream Box", Jarmo Reha "Divide et Impera" ja Netti Nüganeni "Müüt: päeva äärel") on seal veel Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo "COWBODY", Sveta Grigorjeva "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada", Juhan Ulfsaki "Teoreem" ja Semperi-Ojasoo "Macbethi" salvestus.
Äsja nägin ka Lauri Lagle uuslavastuse “Reis metsa lõppu” etendust, mis oli väga mõjus ning julgen teistelegi soovitada. Sügisel alustab Kanuti Gildi SAAL lühiformaatide õhtuga, mille eesmärk on anda eksperimentaalne katsetusruum silmapaistvatele noortele kunstnikele. Väga tänuväärne üritus ja ka publikule hea võimalus kogeda, mis asi see etenduskunst on.
Mida lugeda, mida jälgida?
On kaks teksti, mida olen aastate jooksul korduvalt lugenud, ja mis on vist mind teadlikult või alateadlikult aidanud. Üks on Eero Epneri artikkel "Realistlik ja abstraktne kujund teatris" (Sirp, 2011). Ma võin küll mõnele punktile ehk vastu vaielda, aga see artikkel oli huvitav mulle toona, kui ma olin üliõpilane, ja on huvitav ka nüüd.
Teine on väga raju teatriteaduslik artikkel, millest ma vist ei saa siiani täiesti aru, aga mida mulle ikka aeg-ajalt lugeda meeldib – Bert O. States'i "Fenomenoloogiline hoiak" kogumikust “Valitud artikleid teatriuurimisest” (2011). Mulle tundub, et see artikkel ise on justkui juba
etenduskunsti teos. States’ tegeleb artiklis sellega, kuidas näha mõistuspärase taha, kuidas võtta vastu seda, mida me ei oska kohe seletada.
Ja kui artiklid loetud, siis soovitan jälgida Suurbritannia etenduskunstniku Kim Noble Instagrami.