Kollane tapeet

Mees üürib suveks vana mõisahäärberi, et tema naise tervis saaks taastuda.

„Kollane tapeet“ on ameerika naiskirjanduse üks esimestest tüvitekstidest, mida saab analüüsida ja tõlgendada väga erinevatest rakurssidest: ühelt poolt on see gootilik õuduslugu, mida lugedes tekivad seosed nii Poe kui Hitchcockiga; teiselt poolt on see üks varaseid väga jõulisi feminismihääli, kus naisautor püüab nihutada valdavat meestekeskset vaatepunkti naiste poole ja väljendab, et naised pole ega pea olema tingimata sellised, nagu mehed neid näha tahavad, ning mehe suutmatus naist võrdsena võtta ning õieti isegi adekvaatselt näha võib võtta hullumeelse tragöödia vorme. Kolmandal moel loetuna võib see olla aga eksistentsiaalne küsimus sellest, kui palju me lubame teistel inimestel määrata seda, millised me olema peaksime, ning kuidas enese tõe eitamine võib meid hävitada.

Ja kõige lõpuks on „Kollane tapeet“ autori Charlotte Perkins Gilmani poolautobiograafiline ülestähendus omaenese depressiooniepisoodist, mida veel 19. sajandi lõpul raviti vahel täiesti ebainimlikel viisidel; nii võibki juhtuda, et kui patsiendi arst on ühtlasi ka ta abikaasa, võib suur, aga täiesti ignorantne armastus armastatu hulluks ravida.

Kaie Mihkelson – Eesti teatri aastaauhind naiskõrvalosatäitjale 2024.
Lauri Kaldoja – Viive Ernesaksa nimeline muusika- ja helikujundusauhind 2024.