Eesti Teatri Festival DRAAMA 2018
CABARET SIBERIA
Vastavad näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross

Pealkiri Cabaret Siberia ühendab vastandeid. Milliseid?
Toomas: Kabaree on heas mõttes terav ja ühiskonnakriitiline teatrivorm. Ka koomiline. Meie lavastus räägib inimestest, kes viljelesid kabareed, aga sattusid Siberis tingimustesse, kus kabareed justkui vaja ei olnud. Keegi ei tulnud selle peale, et seal võiks olla midagi meelelahutuslikku. Üks vastandlikkus ongi see, et hullud artistid otsustasid Siberi vangilaagris jääda oma liistude juurde ja teha kabareed.

Käsitlete oma lavastuses ka sõda, küüditamist ja teisi valusaid elu nähtusi vaheldumisi pilkupüüdvate kabareenumbritega. Milliste eetiliste dilemmadega lavastusprotsessis kokku puutusite?
Toomas: Seda, mida inimesed Siberis läbi elasid, kujutame meie ainult ette. Ja selle pärast ei saa ma endale rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda “ma tean, mis seal oli”. See on ehk ainus eetiline vastuolu, mis tekkis.
Haide: Cabaret Siberia autor ja lavastaja Lauris Gundars kirjutas selle loo spetsiaalselt meie jaoks ja tal on süda õige koha peal. Teksti lugedes tundus mõni asi tõesti räige, aga teatri situatsioonis oli see kõik õigustatud, ilma et me oleksime sellele pidanud õigustust otsima. Eetilisi kääre meil ei tekkinud. Meie lavastus on lihtsalt üks lugu, mis oleks võinud juhtuda ükskõik kellega. Meie anname seda lugu edasi ja kõike ei peagi ise läbi elama.

Lavastaja Lauris Gundars on öelnud, et “Me oleme harjunud mõtlema, et kui jutt käib Siberist, siis on see ajalugu ja väga kurb lugu”. Kuidas mõtlete teie ajaloost?
Haide: Minu vanaema elas 99 aastaseks ja oli nagu elav ajalugu. Siberisse teda küll ei saadetud, aga ta põgenes sõja eest, eksles maailmas 3 aastase lapsega ringi ja tegi läbi sarnaseid asju, millest me etenduses räägime. Ja ma arvan, et tema elujaatav hoiak on see, mis teda 99 aastat elus hoidis.
Toomas: Ajalugu on hea teada ja seda ei tohiks ära unustada. Aga ma olen jõudnud arusaamisele, et mina ei saa täna sõdida oma vanaisa sõdasid. Mul on oma asi ajada. Minu vanavanemad tegid omal ajal omi otsuseid ja neid saa copy-paste’ida tänasesse, sest siis läheks maailm paigast ära. Meil tuleb hakkama saada ja õnnelik olla praeguses ajas.

Millist rolli mängib huumor teie elus?
Haide: Laval on huumorit lihtsam teha, aga ma üritan ka kodus neid olukordi, kus tundub, et enam hullemaks minna ei saa, kuidagi naljaks keerata.
Toomas: Kodus lapsed ikka ütlevad, “See ei olnud naljakas”, sest naljajuttusid ma ise väga rääkida ei oska, aga mulle meeldib väga kui keegi teine seda teeb. Kui mõni stseen teatri Piip ja Tuut etenduses või isegi Cabaret Siberias välja tuleb, on ütlemata hea. Kui me mägime ja publik reageerib naeruga, siis saame ka meie sellest osa. Kui me oleme naervas keskkonnas, siis see teeb meie elu ka lihtsamaks.

Mis teile kabaree juures meeldib?
Haide: Taani teatrikoolis oli meil eraldi kabareeõpe ja me oleme teinud kabareed ka varem, see oli Vanalinnastuudios Priit Aimla “Taksoga Pariisi”. Ka seal oli ühiskonnakriitikat, uhkeid tantsu- ja laulunumbreid. Mulle meeldib kabaree juures kõik! Kabaree on uskumatult lahe! Õnneks armastab lavastaja Lauris Gundars muusikat ja ta kirjutas kokku ka väga muusikalise kabaree. Laulu tekstide mõtte kirjutas ta inglise keeles paberile ja nende põhjal kirjutas Siim Aimla laulude tekstid ja viisi. See on kõik Siimu looming ja me oleme nii õnnelikud, et jälle Siimuga koos töötada saame.
Toomas: Kabaree on uhke, nagu Porche, aga etenduskunsti vormina hästi nõudlik. Selles peab kõik paigas olema: laulud, tantsud ja näitlemisoskus. Ja need peavad olema heal tasemel.

Mis võiks vaatajal etendusest meelde jääda?
Haide: Inimesed on tulnud meie etendust vaatama ka pikkades punastes maani kleitides, sest see on ju kabaree, ja siis terve etenduse piinlikkust tundnud. Aga see on etendus, mille puhul ei saa millekski valmis olla.